Minu Hispaania, 1. päev

Ei ole see Ryanairiga lendamine nii hull midagi, kui räägitakse.  Jõudsime ilusti ilma probleemideta Barcelona Girona lennujaama kohale. Õigel ajal ka veel, ehk umbes pool 4, nagu hääl lennukis seda rõõmsalt teatas. Esimesed tunded – niiske...päikseline... SOE! Pikad teksad, pusa, sall ja kinnised jalatsid olid ilmselgelt liiast, niiet otsustasime lennujaamas vetsus riided ära vahetada, enne kui bussiga Lloret de Mari poole edasi sõidame.

Buss väljus 15.30 (või 16.30 eesti aja järgi, nad on siin tund aega meie ajast maas) ja sellele peale saamisega polnud mingit probleemi, peale meie oli bussis ainult üks saksa perekond, üks vene paar ja üks hispaanlaste (vist) paar. Termomeeter bussis näitas kordamööda 27-28 kraadi. No wonder, et pikkade riietega palav oli... Vähemalt oli seal konditsioneer. Sõitsime kõigest pool tundi, nautisime ilusat maastikku ja kell 16.05 olime Lloret de Mari bussijaamas. Esimene mulje linnast oli väga hea, kõik oli nii soojades toonides ja mõnusa lõunamaise hõnguga. Kõigepealt tahtsime oma kodinad hotelli ära viia, enne kui linnas rohkem ringi vaatame. 

Meie hotell on kesklinnast veidi eemal, aga see pole üldse halb asi. Kesklinna kära siia ei jõua ja hotelli krunt on (erinevalt enamustest hotellidest siin linnas) piisavalt suur, et mahutada palme, välibaari ja kolme suuuurt välibasseini. Kuigi siin linnas on kaks suurt randa ka, võib see bassein ikka kasulikuks osutuda, kui väga kaugele jalutada ei viitsi. Päris öist suplust siiski kahjuks teha ei saa, käia tohib seal ainult kell 9-19.

Selline oli sissekäik hotelli... wow.

Meie tuba: suur voodi, korralik vannituba, mõnusa vaatega rõdu ja kööginurk, mis sisaldab kõiki vajaminevaid nõusid, rösterit, ahju ja pliiti.

Selline vaade meie rõdult!

Niisiis, me olime reisist tegelikult väga näljased ja otsustasime linnast mõne söögikoha leida. Käisime mööda tänavaid, nägime sadu turistidele mõeldud suveniirikauplusi, aga päris õiget söögikohta ikka ei leidnud. Päris pitsat, burgerit või friikaid ikka väljas süüa ei tahaks, eelistaks pigem kohalikku toitu, aga seda ei olegi nii lihtne leida. Pitsade ja burgerite kohti on siin kõik nurgad täis... Me muidugi ei suutnudki millegi vahel valida ja otsustasime hoopis oma kööginurka ära kasutada ja külastasime kohalikku supermarketit. Esiteks, neil on poes kõik asjad üliveidra asetusega, niiet asjade leidmisega küll mingit loogikat kasutada ei tasu. Teiseks, hinnad on osadel toodetel samad, osadel isegi odavamad kui Eestis.  Käisime mööda poodi ja lõpuks oli korv täis (see sisaldas muidugi ka hambapastat ja päevituskreemi, mis Ryanairi vedelikupiirangu tõttu käsipagasisse ei mahtunud ning nõudepesušvammi ja küpsetusõli, sest selliste asjadega ka hotell meid ei varusta). Vedasime endale hotelli burksimaterjale (küpsetamata pihvid, juustu, kastet, saia), salatimaterjale, jogurtit, lahustuvat kohvi, Doritosid koos juustudipikastmega (mis Eestis muide maksab 2-3 korda rohkem), mahla ja veini (Lambrusco, muide, mis maksis ainult 1,59 euri!).

Ühesõnaga, meisterdasime endale ise hotellis burksi ja salati valmis ja nautisime rõdul õhtusööki koos mõnusa vaatega. Kuna kumbki enam õhtul väga ringi käia ei jaksanud (pikk päev siiski seljataga), siis vaatasime telekast hispaaniakeelseid kanaleid ja nautisime lihtsalt veini. Nii ka mõnus :)

Õhtune vaade...

Ahjaa, meie toidukohaotsingutel tuli üks hispaanlane meie juurde, tahtis meid kohalikku kluppi peole kutsuda. Küsis, kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis läks kohe elevile ja arvas, et meile kindlasti selline pidu sobib... Klubi nimi oli CCCP ja suunatud siis baltimaadest pärit turistidele ja venelastele (keda on siin päris palju, muide... tänavatel nägime isegi venekeelseid reklaame). Nojah, tüüp ilmselt ei tea Eesti ajalugu väga hästi või eestlaste suhtumist sellesse teemasse...

Veel märkasin ühe baari ukse ees silti „3 liitrit kokteili 18 eurot“ (hispaania keeles siiski..). Ühesõnaga, sealt saab siis pińa coladat, blue lagooni jm kokteile mingi üliodava hinnaga. Tundub ahvatlev pakkumine, kuigi isegi kahepeale ei jaksaks vist kõike ära juua...

Buenas noches, amigos!

Minu Hispaania, 2. päev

Vot sellised hommikud ongi perfektsed. Tõnis käis väheke hommikusel jalutuskäigul päikesetõusu pildistamas ja ma valmistasin samal ajal salati ja võikud ja kohvi. Nii mõnus on värske õhu käes süüa, päike soojendamas. No tõesti ei anna külma Eestiga üldse võrrelda.

Pisike Tropical Storm

Kuna päike tõesti küttis, siis sain isegi pool tunnikest basseini ääres päevitada. Päris tihti kaob siin aga päike pilve taha ka ära, niiet otsustasime siiski lihtsalt linnapeale jalutama minna. Käisime mõlema ranna ääres ja tegime üliilusatest vaadetest pilte. Nii maaliline on see kõik siin, mäed ja kaljud ja puhas sinine vesi...

Siestade aeg on ka nii lahe. Tänavad lähevad lõuna paiku lihtsalt täiesti tühjaks ja ainsad, kes ringi jalutavad, on turistid. Enamus poode pannakse kinni ja paljud on üldse teisipäeviti suletud, uksel on ainult silt, et teisipäeviti suletud, et kogu personal saaks puhata.

Mõtlesime jälle, et peaks kuskil väljas lõunat sööma, aga kuna me JÄLLE ei suutnud otsustada, kuhu sisse astuda, siis käisime jälle hotelli juures Supermercados ja ostsime pitsat ja mingeid huvitavaid ravioole (Gorgonzola ja pähklitega...). Ravioolid jäid veel alles, jäävad mõneks järgmiseks päevaks.

See jalutuskäik ja täis kõht tegid parajalt uniseks, niiet tegime ka ise ühe 1,5-tunnise siesta.

Long Island Ice Tea Hispaania moodi..

Seekord otsustasime õhtul ka välja minna ja ööelu nautida. Jalutasime põhilise ranna ehk Platja de Lloret juurde ja istusime kohalikku rannabaari maha. Seal müüakse hiiiiiglaslikke kokteile. Mina otsustasin Tropical Stormi kasuks, mis oli midagi Pińa Colada sarnast, ainult koos jäätisega. Tõnis tahtis esimest korda Long Island Ice Tead proovida... XL suurusena... teadagi, kes pärast veidi rohkem purjus oli.

Õhtune aeg oli muide ainus, kus otsustasime pikkade pükstega välja minna, kuigi isegi siis hakkas nendega palav. Kohalikud käivad siin 28-kraadise palavusega ka pikkade riietega, nende jaoks on vist tõesti sügis...

Minu Hispaania, 3. päev

Järjekordne ülimõnus hommik rõdul päikese käes võikude ja pan de ajodega, mis on sellised küüslaugu ja mingite vürtsidega krõbedad saiad, mis on oliiviõliga immutatud, nämm.. kohalikud pidavat seda kogu aeg hommikusöögiks sööma.

Hea meelega oleks tahtnud kohe basseini äärde päevitama jääda ja vahepeal ujuda, aga kohe läks pilviseks, niiet mõtlesime pigem linna jalutama minna. Seadsime sammud Jardins de Santa Clotilde suunda, mis oli üks suur ja üliilus pargilaadne koht, paljude erinevate taimedega ja suurepäraste vaadetega. Loomulikult tuli ka päike jälle kohe välja...

Jardins de Santa Clotilde

Igatahes saime seejärel natuke hotelli juures päevitada ja isegi ujumas ära käidud (success!). Ühtegi päevitusranti küll eriti veel ei paista, aga loodan väga, et natuke jumet ikka saab ka.

Kuna kõhud olid jälle tühjad, siis otsustasime teha kolmanda katse ning linnas mõnes söögikohas maanduda. Pärast pikkkkka jalutuskäiku ja otsustusvõimetust istusime hotelli lähedale kohvikusse maha ja saime esimest korda väljas süüa. Midagi erilist seal ei olnud, šnitsel ja liha friikartulitega... aga oleme suht loobunud juba, et midagi erilist kuskilt leiame. Siin on kõik kohad itaalia ja prantsusmaa mõjutustega ja nende köögid sisaldavad teadagi pitsasid, pastasid ja tigusid. Õige paella (hispaania rahvustoit, riisiroog mereandidega) leidmiseks peaks vist teist korda tagasi reisima ja kuskile Lõuna-Hispaania poole liikuma.

Seejärel järjekordne 2-eurone Lambrusco hotellitoas ja vara magama, sest homme on ka vara äratus... ees ootab päev Barcelonas!

Minu Hispaania, 4. päev

Mingi veidra kujuga ehitis Barcelonas..

Eestlastel üldiselt pole veider kell 6.30 ärgata ja seejärel pimedas kuhugi liikuda, aga vot veider on seda teha ilma sügissaabaste ja paksu jopeta. Jõudsime umbes 7.45 bussijaama ja kell 8 läks buss välja. Kui ma esimene päev imestasin, et Lloret de Mari suunduvas bussis oli nii vähe inimesi, siis... seekord olime me üldse ainsad kaks inimest kogu bussis. Ilmselt hispaanlastele ei meeldi nii vara ärgata...

Igatahes, kella 9 paiku olime juba Barcelonas. Wow, mis linn. Otsustasime, et kuna tahame linna näha, siis liigume terve päev jala. Esimesena vaatasime üle Arc de Triomphe ja seejärel jalutasime kaugemale Sagrada Familia juurde, imeilus ehitis ikka. Sisse ei hakanud minema, sest esiteks see maksis 13 euri ja teiseks oli järjekord ÜMBER selle hoone, see oleks tähendanud vähemalt tunni-pooleteise pikkust passimist. Huvitav, milline järjekord on seal siis, kui õige turismihooaeg on?

Seejärel sain täitsa ise apteegi külastamisega hakkama ja endale plaastrid ostetud. Lahe on aru saada, mida müüja räägib (okei-okei, ta ütles ainult tere ja siis hinna ja numbreid ma oskan, aga ikkagi!). Siis kõndisime vanalinna poole, sest ma tahtsin Universidad de Barcelona üle vaadata.  Nii ilus ja nii kahju, et ma hispaania keelt piisavalt hästi ei oska, et siia vahetusõpilaseks tulla. Järgmiseks oli Barcelona katedraal, mis on ka kindlasti must-see listis. Vahepeal sadas sahmaka vihma ka, aga meil õnnestus täpselt enne seda mingisse söögikohta sisse hüpata. Tõnis sai paella valenciana ära proovida ja ma sõin lasanjet (peab tunnistama, et ma ise teen siiski palju paremat..). Ilm oli üldse veider, vahepeal läks pilve ja ähvardas vihma ja siis jälle küttis täiega.

Triumfikaar

Sagrada Familia

Nii, siis hüppasin Casa de Librost läbi ja ostsin endale hispaaniakeelse raamatu, mis sest, et ma keelt eriti ei oska. Aga Eestist ei ole neid saada ja siis vähemalt on midagigi olemas. Ja siis... trummipõrin... La Rambla! Pikk turistidest pungil tänav, mis oli poode ja putkasid täis. Barcelona turg on asub La Ramblase kõrval ja see on tõesti vinge. Siis Kolumbuse ausamba juurde ning sealt sadamasse. Sadama juures istusime ja puhkasime natuke ja kuigi oli alles lõuna, siis jalad olid juba üliväsinud. Nägime, kuidas neegrid (või tumedama nahatooniga rassist) inimesed seal musta müüki tegid ja kontrolli saabudes põgenesid. Nagu filmis.

Seejärel veeeel rohkem linna peal jalutamist. Külastasime Starbucksi ja saime esimest korda sealset kohvi proovida. Minu apple crumble latte oli küll väga maitsev. Saime energiat juurde ja siis käisime poodides ja kõndisime ringi. Pikalt.

Lihtsalt selline arhitektuur, nii lahe!

Õhtupoole oli vist ainsaks suuremaks sündmuseks KFC-s söömine. No peab sellised ülemaailmsed kuulsad söögikohad ära proovima... isegi kui see on ainult kiirtoit. Ja siis kell 20.30 uuesti bussile (mis seekord oli puupüsti täis, wtf!?) ning lõpuks ometi hotelli vooooodisse. Ahjaa, tagasisõidu ajal oli eemal mägedes äikesetormi näha. Hoopis midagi muud kui äike Eestis, sähvis palju rohkem... ja noh, Eestis pole mägesid.

Minu Hispaania, 5. päev

(Seda kõike kirjutan ma nüüd Girona lennujaamast. Meil on KÕIGEST 12 tundi lennukini veel aega..)

Järgmine päev oli sajune. Tegelikult oli see juba ammu ette teada, niiet erilist üllatust ei olnud. Magasime kaua ja seejärel läksime veel avastamata linnaosi avastama. Ega seal midagi väga uut enam polnud, mingi suur kasiino oli ainult. Ilus ehitis tegelikult.

Tahtsime veidi šopata ka ja suundusime ranna juurde ja seal olid järsku mingid ralliautod. Tuli välja, et 13. oktoobril pidigi mingi Costa Brava ralli toimuma. Njaa, aga vihma hakkas sadama ja ma olin ju loomulikult ainult seeliku ja pluusiga, niiet liikusime kiirsammul hotelli tagasi. Sellest hoolimata olime mõlemad lõpuks mõnusalt läbimärjad... See selleks.

Hiljem otsustasime siiski Lloret de Mari peale šoppama minna, sest see oli üsna viimane aeg, et meeneid ja muud kraami osta. Samuti käisime toidupoes, sest tegelikult tahtsime juba ammu kohaliku traditsioonilise alkoholi ehk sangria ära proovida. Koos jää ja apelsiniviiluga polnudki kõige hullem, kuigi maitses nagu mingi eriti odav vein.

Tegelikult ei osanudki vihma tõttu eriti midagi rohkem ette võtta. Ootasime ainult homset päeva, sest ilmateade lubas täiesti selget päikselist ilma ja ligi 28 kraadi sooja...

Natukene lihtsalt ilusaid pilte:

Minu Hispaania, 6. päev

Aga sinna meie lootused läksid. Ärkasime (mina kerge peavaluga) üles ja IKKA oli pilves. No kurja. Tükk aega mõtlesime, mida teha. Kas minna äkki Tossa de Mari uurima või hoopis Blanesesse...

Otsus langes lõpuks kohaliku šopingutänava järjekordsele külastamisele. Seekord pöörasime siis rohkem tähelepanu ka tavalistele riide- ja jalatsipoodidele, mis varem suht tagaplaanile olid jäänud. Oleks väga tahtnud rohkem osta, aga olid pagasipiirangud ja ka rahakott oli juba pääris õhukeseks jäänud. Õnneks tuli ilusti päike ka välja, kiirustasime hotelli ja kohe basseini äärde viimaseid päikesekiiri kinni püüdma. Kahjuks siiski ei jätkunud seda väga kauaks, aga parem kui mitte midagi!

Sõime lõpuks need veidrad ravioolid ära, tõime poest rohkelt erinevaid kohalikke õllesid, pudeli Lambruscot, hunnikuga pitsat ja natuke muud toitu. Õhtune foodfest missugune.

Kahju oli pakkima hakata. Seda enam, et tegelikult on üks öö veel ees ja see tuleb veeta lennujaamas...

Igas linnas olid erinevad tänavate sildid... Lloret de Maris siis sellised.

Tüüpiline linnatänav siesta ajal.

Minu Hispaania, 7. päev

Kell 6.45 äratus, viimaste asjade pakkimine, kerge hommikusöök ja minek. Seejärel bussisõit (kahekordse bussiga, mägede vahel, creeeeepy) Gironasse, kust lootsime leida mingi koha, kus oma suuri kotte hoiustada, et siis tänase päeva mõnusalt linna uurides veeta. Girona bussijaama lähemalt vaadeldes leidsime sildi pakihoiu teenusega, millele oli kriips peale tõmmatud. See tähendas, et päev tuleb veeta kas jõudu tehes või tühja passides. Seekord otsustasime olla tervislikud (kuidagi pidi need burkside ja pitsade söömised tasa tegema ju).

Girona on tegelikult üks väga armas linn. Väga mõnus vaheldus turistidest pungil Lloret de Marile. Kogu meie ringikõndimise ajal nägime vist ainult ühte turistiasjade poodi, samas kui Lloret de Maris oli neid sadu. Külastasime linna kõige suuremat parki ja sõime ühe hilise hommikusöögi. Seejärel suundusime kohalikke kloostrimüüre (või midagi sellist) vaatama.  Kottidega ei olnud mõnus treppidest ronida.

Girona klooster

Ei osanudki pärast suurt midagi enam peale hakata. Tahtsime süüa, aga lahti olid ainult mingid kallina tunduvad söögikohad. Lõpuks otsustasime lihtsalt lennujaama ära sõita, sest vahet pole, kus passida...

Kell 15.30 jõudsime lennujaama. Meie lend väljub kell 6:55 hommikul...

No ei ole lihtne tühja passida. Kõht on tühi, aga süüa saab siin kas hirmkalli hinna eest kohvikutest või masinatest. Loeme oma sente ja käime paarisaja meetri kaugusel hotelli ees olevatest masinatest süüa hankimas, sest seal on veidike odavam... Samal ajal käib telekatest reklaam, et pärast boarding passi on gate 14 juures McDonald’s... vähe ei igatse (veeeeel) burksi ju. Aga vot ei tea, kui kaua enne lennukile minemist võime me sealt läbi minna, sest meil on jõhkralt aega veel. Eks me varsti katsetame ja loodame, et kui läbi saame, siis on seal mingid söögikohad või asjad veel lahti ka... muidu on väga niru seis ja hakkame oma kaasaostetud maiustusi sööma.

Update nr. 1, kell 19.45: Estonian Airi lennuk jõudis natuke aega tagasi siia ja kuigi reisijate seas eesti keelt kuulda ei olnud, siis praegu just kõndis meeskond mööda ja... eestlased!!!

Update nr. 2, kell 21.37: Saime just teada, et security controllist mööda saame alles kell 4. Daaamn, tahan süüaaaa.

Update nr. 3, kell 01.15: Sain just tunnikese magada ja see ajas une suht ära. Lennujaam on magavaid noori täis, kõik on nii vaikne. Hakkame kohe aja veetmiseks läpparist Friendsi vaatama.

Update nr. 4, kell 05.45: Saime lõpuks ometi security controllist mööda ja just tehti McDonald’s ka lahti. Üks suuur Big Mac eine ja siis lennukisse!

Tähelepanekud:

• Kohalike jaoks on 25 kraadi soojust külm ja seetõttu käivad nad ringi pikkade pükstega ja mõningatel juhtudel isegi jopedega.
• Tubakat ei müüda supermarketites, vaid selleks on eraldi tubakapoed või suitsumasinad kohvikutes-baarides. Samuti on suits siin päris kallis, u. 4-5 eurot pakk.
• Kohalikud peavad siestat päris pikalt ja erineval ajal, niiet poodi tasub minna umbes kell 10-13 ja seejärel umbes 17-20. Iga pood avab-sulgeb lõuna ajal veidi erineval ajal, niiet kunagi ei saa kindel olla. Me ei harjunudki eriti selle rütmiga ära. Poodide lahtiolekuaegu nad ka eriti välja panna ei armasta.
• Poed on siin eraldi, nii et erinevate kaupade jaoks on erinevad ärid. Kaubanduskeskuseid on vähe.
• Inimesed on sõbralikud ja vastutulelikud. Hakkama saab ka inglise keelega aga neile meeldib, kui kasutada ka lihtsamaid hispaaniakeelseid väljendeid. Suveniiride soetamisel tasub kiigata ka mustade ja asiaatide äridesse – tihti saab sama kauba kätte soodsamalt.
• Hispaania arhitektuur on vaimustavalt lihtne, samas ilutsev ja rikkalik. Osades linnades on ka Rooma impeeriumi-aegseid ehitisi. Barcelonasse sattudes tuleks kindlasti kiigata Gaudi arhitektuuri ehitisi.
• Hispaanlased ei alusta oma tööpäeva varakult, hommikutundidel on neil muud tegemist või lihtsalt magavad. Samuti pole neil kunagi kuhugi kiiret – kes tasa sõuab, kaugele jõuab. 
• Supermercadodes on hinnad üldiselt soodsad. Tuleks proovida kohalikke puuvilju, saiatooteid ja alkohooseid jooke. Piimatoodetele suurt ei panustata.
• Liiklus on Hispaanias rahulik ja pingevaba: autod annavad mootorratastele, rolleritele ja jalakäijatele teed ilma probleemita, isegi Barcelonas tipptunnil. Bussi ja rongiühendus linnasiseselt ja linnade vahel on taskukohane ja tihe. Suuremates linnades on võimalus kaardisüsteemi kasutades jalgratast kiirelt ja hõlpsalt kasutada, rattalaenutuse punkte jagub piisavalt (põhimõtteliselt võtad ühest punktist endale ratta, sõidad sellega sobivasse kohta ja jätad selle siis mõnda teise punkti – geniaalne).
• Tasuta internet pole Hispaanias ilmselt nii levinud kui eestis, lennujaamades ja linna peal reklaamitavad tasuta WiFi levialad vajavad registreerimist ja mõnel juhul isegi pangakaardi numbri sisestamist. Infolevik koondub turisti jaoks rohkem turismiinfosse ja silmast silma suhtlusesse.
• Kataloonlased on väga uhked oma rahvuse üle. Rõdudel lehvivad Kataloonia lipud, kõik suveniiripoed on FC Barcelona meeneid täis. Nende keel on imelik segu hispaania ja prantsuse keelest.